Viido's Blog

3. detsembril tuli Sõmerpalu kooli üle 40 inimese, kelle Energy Smart oli kutsunud sinna selleks, et neile tutvustada uusi võimalusi tänases majandusolukorras. Kohalike talunike kõrval oli kohal ka ajakirjanikke ja teadlasi.

Mõned päevad enne koosolekut sattus minu kätte Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi (EMHI) poolt välja antud teatmik. Raamatus olid graafikud ja diagrammid selle kohta, kui palju päikesevalgust saavad Eesti erinevad paigad iga päev. Instituut on niisugust infot kogunud juba aastakümneid. Lugesin teatmikku ja võrdlesin selles toodud andmeid nende andmetega, mida olime meie kasutanud oma kalkulatsioonides ja mida olime saanud NASAlt. Nagu üks eestlane mulle hiljuti ütles – kui päikeseenergia on tulutoov, siis peavad need numbrid olema õiged.

Helistasin instituudi direktorile Jaan Saarele ja selgitasin talle, mis meil plaanis on, kutsudes ka teda Sõmerpallu koosolekule. Hr. Saar vastas, et tal on hea meel meie soovi üle päikeseenergia kui taastuvenergia kasutamise tutvustamisel. Ta avaldas meie jutuajamises arusaamatust, miks Eestis ollakse nii ükskõiksed päikeseenergia kasutamise võimaluste suhtes, nagu oleks tegemist mingi poliitilise otsusega, sest isegi ühel diskussioonil, mis hiljuti antud teemal Tartus peeti, räägiti vaid biomassist ja tuuleenergiast. Kuna hr. Saar ei saanud ise kohale tulla, palus ta osaleda Ain Kallisel, oma kaastöötajal, kes oli ka üks eespool nimetatud teatmiku koostajatest.

Enne koosoleku algust võtsime Michaeli ja Suzannega, minu äripartneritega Energy Smart OÜst, auto peale Galina Rehkli, kes elab samuti Kurenurmes ja on ka väga huvitatud antud teemast, tunneb kohalikku elanikkonda ja maaelu ning on alati valmis meid aitama nõu ja jõuga.

Sõmerpalu koolis olid mõned huvilised meie sinna jõudes juba kohal. Michaelil oli kaasas kaks LED-tänavavalgustuslampi, mille me panime kiiresti üles. Üks 25-vatine lamp oli sama ere kui 500W pirn – see ei lähe kuumaks, ei lõhke ja kestab 15 aastat. Meie meelest oli oluline inimestele näidata selliseid lampe ja seda, et nad saaksid neid oma käega katsuda ning mõista, kui erinevad on need tavapärastest säästupirnidest.

Meil oli väga hea meel, et kohale jõudis ka Ain Kallis, kes võttis esimesena sõna. Oma kõnes kinnitas ta, et EMHI arvutused vastavad meie omadele, mis me olime saanud NASAlt ja et NASA omakorda saab kliimaandmed EMHIlt. Ka on mõõtmised tõestanud, et Eestis peegeldab talvel pilvise ilmaga maas olev lumi rohkem valgust tagasi, kui juhul, mil taevas oleks pilvitu ja päike paistaks. See tähendab aga, et päikeseenergial on talve tingimustes veelgi suurem tulevik, kui me seni olime lootnud.

Ain Kallis esitas küsimuse päikesejälgijate usaldusväärsuse kohta, arvates, et need nõuavad kompuutreid, mis jälgiksid päikest, Maa liikumist etc. Michael selgitas talle, et me ei mõõda mitte päikese kiirgust, vaid püüame kinni tema energiat. Meie jälgijatel ei ole mingeid arvuteid, sest midagi pole vaja siin arvutiga teha. Meie jälgijad vajavad ainult sensoreid, mis pööravad päikesepaneelid sinna, kus on kõige rohkem valgust. Selle selgitusega jäi rahule ka Ain Kallis.

Pärast koosolekut kohtusime mõnede talunikega ja meil oli hea meel kuulda, kui paljud juba kasutasid päikeseenergiat vee soojendamiseks, aga ka tuuleenergiat biomassi tootmiseks. Seega on Euroopa Liidu rahad juba sellelgi alal talumeesteni jõudnud. Julgustasime talunikke kasutama jõudsalt Eesti saadikuid Brüsselis ja ka Toompeal, et Eesti kasutaks maksimaalselt ära ELi toetusrahade võimalusi päikeseenergia valdkonnas.

Eestis on meie andmete järgi rohkem päikesevalgust kui Ida-Saksamaal või Poolas, aga me pole sammugi liikunud selles suunas, et seda energiat kasutada. Saksamaa ja Poola teevad seda aga hoogsalt. Raha liigub energiavõrgustikku pidi, mille lõpus on pärast Poolat, Leedut ja Lätit Eesti. Talunikud peaksid eurorahade taotlemisel just järgmisel aastal eriti aktiivsed olema, mil taastuvenergiale on EL kavandanud rohkesti toetusraha.

Kõige tähtsam ongi meeles pidada, et talunikule ei tule anda mitte kala, vaid tuleb ulatada õng.

Kuidas Viido Polikarpus naabritüdrukule energia säästmisest ja alternatiivenergiast rääkis.

Kõik Euroopa Liidu liikmesriigid on nõustunud sellega, et aastaks 2020 tuleb alandada süsihappegaasi õhku paiskamist fossiilkütuste põletamise tagajärjel 20% võrra. Järelikult peab ka Eesti mahtuma selle kriteeriumi alla, mis toob päevakorda alternatiivenergia probleemi. Isegi Kurenurme lapsed, kes käivad kohalikus Osula koolis, arutasid tunnis taastuvenergia küsimuse üle.

Kui minu naabritüdruk Kristin viimati meil külas oli, lehitses ta läbi suure hulga reklaambrošüüre, mis ma olin Hamburgist päikeseenergia konverentsilt toonud. Ta küsis, kuidas see kõik toimib. Isegi täiskasvanud, kes küll mõistavad, et päikeselt saab energiat, ei tea enamasti, kuidas seda kasutada saab.

Kõigepealt selgitasin ma Kristinile, et ka põlevkivi on tekkinud päikeseenergiast, aga miljoneid aastaid tagasi. Kui ma aga liigselt füüsikasse süvenesin, siis nägin, kuidas Kristini silmist peegeldus tahe kiiresti minu jutu eest plehku panna. Nõnda pidin ma muutma oma taktikat. Palusin tal energia asemel mõtelda vee peale. Kujutame ette, et kogu Kurenurme saaks oma vee Keema järvest. Keema järv on 36 meetrit sügav, üks sügavamaid Eestis. Võib juhtuda, et hästi palju inimesi läheb järve suplema ja võtab sealt nii palju vett pesu pesemiseks, et järv hakkab kuivama. Tulevad kohale eksperdid, kes ütlevad, et kui vee raiskamine jätkub, siis pole tulevikus lastel ja lastelastel enam kohta, kust vett võtta. Nüüd tulevad kõik laste isad Kurenurmes kokku ja mõtlevad, mida peale hakata, et vesi otsa ei lõppeks. Üks tarkpea soovitab panna majade katustele veeanumad, kuhu koguneks vihmavesi, talvel ka lumi, sellega kaetaks kõik vajadused vee järele ja järvevett ei peaks enam kasutamagi. Mõte tundus päris toredana, kuni üks ema küsis, mis juhtub siis, kui vihma ei saja või kui seda tuleb liiga palju, nii et vesi ujutab kogu maja üle. Probleemile leiti lahendus veetorude abil, mis üleliigse vee katuselt ära otse järve juhiksid. Nüüd meeldis see mõte kõigile lastevanematele.

„Kas me peame vee eest ikka maksma?“ küsiti veel.

Üks veemõõtja mõõdab vee hulka, mis tuleb reservuaarist majja. Veemõõtja võib panna ka veetorusse, mis juhib vee katuselt reservuaari. Esimesel juhul on tegemist kogusega, mille eest tuleb maksta, teise puhul aga antakse krediiti. Kuu lõpul tuleb ametnik ja paneb need kaks numbrit kokku. Kui järve oli lastud 100 gallonit (3,79 liitrit - toim) vett, aga tarbitud 60, siis maksab Kurenurme veekompanii tarbijale vaheraha. Nii võib teenida kasumit, kuigi inimene ise on võib-olla kuskil kaugel maal puhkamas. Vähene kasutamine pole mitte kokkuhoid, vaid see on teenistus! Sellise süsteemi kasutegur on silmaga näha – Keema järve mitte ei tühjendata, vaid see päästetakse. Ka ei pea minema naabrite juurde uurima, kas nemad ei lubaks oma veereservuaarist vett võtta. Naabrid võivad sinult nii palju raha küsida, et sul pole võimalik nendega kokkuleppele jõuda. Võib juhtuda, et neil ei jätku vett enda jaokski. Ja pole tähtsuseta lisada, et sõdu on peetud väiksemategi asjade pärast.

Meie jaoks on tähtis hoida oma rahvuslikke loodusvarasid. Miks ei võiks Eestist saada Saudi Araabia sarnane riik päikeseenergia küsimuses Põhja-Euroopas? Eestis on lauskmaad 80% pindalast. Kui kunagi mõeldakse välja mingi parem energia saamise viis, siis on lihtne päikesepatareid maha võtta, meie maad ja loodusvarasid ei ole keegi kuidagi kahjustatud. Päikesefarm võiks olla liidetud Euroopa energiavõrgustikuga, nii et kõik teeniksid raha, kui päike paistab. Isegi lumi peegeldab nii palju energiat, et meie päikesepaneelid oleksid töös ka talvel.

Kristinile meeldisid minu mõttekäigud, aga ta kahtles tõsiselt, kas ujumine on lastele tõesti kõige olulisem asi.